Esimene aasta ✔️

Esimene aasta ✔️

Mis ma oskan öelda...

Meil on vedanud.  

UE on täiega tubli beebi olnud. Mõningad unetud perioodid on olnud, natuke muretsemist ka, aga üldiselt vaadates tagasi sellele aastale, on aeg läinud kiirelt ja lõbusalt. 

Üks päev me Mueliga vaidlesime selle üle, kas alguses olid meie ööd rahutud või mitte. Mina mäletasin, et polnud üldse hullu, aga Muel väitis, et oli ikka raske. (Hmm, üldjuhul Muel ärkab siis, kui mina juba kussutamisest otsi hakkan andma... aga hea küll, olgu tal oma mälestused)

 Uskumatu, aga aeg läheb nii kiirelt, et ma tõesti ei mäleta enam esimesi kuid. Kõik, mis tundus tookord venivat on praegu meeles vaid hetkena.
Kasvuspurdid, unereziimi muutused, uute oskuste arenemine ja kõik muu on olnud tol hetkel aeganõudev ja praeguseks... ebaselge mälestus.

Nad arenevad lihtsalt ebanormaalse kiirusega! See on olnud kiireim aasta meie senises elus. 

Olen korduvalt lubanud end kokku võtta ja pühendada end rohkem kirjutamisele. (Nii tore on saada Teilt kirju ja julgustavaid sõnu, et püsida lainel. Aitähhhhh Teile 🙏🏼 )

Ma olen ka proovinud teha seda Insta värki ja olla mingitki moodi olemas, aga päriselt ... ma ei saa aru, kellel reaalselt selleks aega on? 

Minul mitte. 

Ma ärkan, tegelen UEga, koristan, viin UE ujumisse, käin korra tööl, lähen poest läbi, teen süüa, tegelen UEga ja kui ma lõpuks kell 20.30-21.00 UE voodisse saan panna, siis olen ma omadega nii läbi, et ei jaksa Mueliga filmigi lõpuni vaadata.  

"Teed kontenti päevaga kuuks valmis" 

Misasja?  

Kui mul peaks tekkima võimalus mitte midagi teha, siis ma kasutaks selle aja endale. Kasvõi 45minutit Kelly juures kulmudes.

Triikamata pesu hunnik ainult kasvab, robottolmuimejat ei ole mul endiselt (Vihje, vihje Muel ;) ;) ) ja õhtusöögiks üritan valmistada võimalikult lihtsaid ja kiirelt valmivaid toite.
Mäletate ma kirjutasin, et varsti saan hakata rohkem tegelama Bla-bla ja blaa-blaaga ... Reaalsuses võtab UE iga päevaga aina rohkem minu aega endale. Mitte, et ma kurdaks!

Emme periood on 24/7 ... proovi vaid putru keeta, kui üks aastane põnn jala kõrval hüpleb ja jonnib ja kisub pükse alla, peaasi, et sülle saaks.

Muidugi kõikide jonnimiste, nutmiste, kiskumiste ja muu juures piisab vaid ühest UE siira rõõmu hetkest, et unustada kõik muu. 

Muel ütles, et "ta on täpselt nii palju armas, et ei saa liiga vihane olla"... ükskõik mis ta siis korda on saatnud. 

Aga tähelepanu, tähelepanu!
UE on tark ja asjalik ja ta teab täpselt, kuidas oma tahtmist saada. 
Nüüd on see hetk, mil pannakse kannatus proovile. Kas murdud sina või tema. Kelle sõna peale jääb. 

Vanemad ja targemad emad ütlevad, et esimesed 3 aastat on võimumängud normaalsed. Kui nüüd alla anda, siis kaotad sa kogu ülejäänud eluks. 
Ma täpselt ei tea, kui tõsiselt või karmilt seda asja võtta, aga tõepoolest, kui UE kuuleb minult "EI" või "Ei Tohi!", siis võib minna põrguks. 

Ta testib mu piire igapäevaselt. Muidugi Mueli ja vanaemaga on ta kukununnuke, aga emmega käitutakse teisiti.  

Toon näiteks ühe hiljutise võimumängu: 

Diivanilaual on kauss mingi UEle mõeldud maiuseportsuga (pannkoogi tükid või midagi taolist). UE tahab võtta terve kausi kätte ja joosta sellega mööda tuba. Ma alustan rahulikult, et ei tohi kausiga joosta, võib kukkuda, haiget saada... kauss läheb katki, on killud ja saab ai-ai. UEd ei huvita. Ta tahab endiselt kausiga joosta...

See kaardus suu! 
Need kurvad silmad! 
See uskumatult nukker jonn. 
Need kaks krokodillipisarat. 

... Kordan iseendale, et ei annaks alla

Pärast mitmekordset (ja juba küllaltki vihast) "ei tohi" ja "kauss käib laua peal" kukub kauss põrandale, UE ehmatab ja hakkab nutma.
Seletan talle, et emme ju ütles, et ei ole hea mõte nii teha ja panen kausi lauale tagasi...
UE leiab vahepeal mänguasjadega tegevust ja mina seisan pliidi kõrval ja suhtlen oma emaga. Silmanurgast näen, et UE seab sammud taas kausini. 
Kausi ette jõudes hakkab käsi sirutama ja tahab seda kätte haarata, teeb mõttepausi ning jätkab ühe käega pannkooki võttes ja paneb selle suhu.  #võit

Selle tubliduse peale hakkasime meie muidugi kohe kiitma "kui tubliiii. NIIIIIII Hääästi!!" 

Laps rõõmustab. 

Enam UE kausiga mööda tuba ei jookse! 

Üldjuhul me rõõmustame, aga ma ei garanteeri, et sellele momendile ei eelnenud korralikku jonnimaratoni.

Üldjuhul me rõõmustame, aga ma ei garanteeri, et sellele momendile ei eelnenud korralikku jonnimaratoni.

Jah, esimene aasta läks kiirelt ja see oli imeline - Kogu oma mitmekülgsuses. Kurb lausa, et seda aega, mil sellist inimese arengut ööpäevaringselt kogeda, on nii vähe.

Nüüd, mil UE on päriselt laps, hakkab alles õige trall pihta. 

Oleme meeletult elevil ja kardame tohutult, aga lapse kasvatamine, see on ju elu suurim seiklus?

 

 

Teie UEL. 

Nahalööbe tüübid

Nahalööbe tüübid

Beebikilodest priiks

Beebikilodest priiks

0